Vaino Vahingu subjektsus näidendite „Potteri lõpp”, „Suvekool”, „Testament” ja „Mees, kes ei mahu kivile” kui autobiograafiliste draamanarratiivide näitel

Antud uurimistöö keskseks teemaks on kirjanduslik subjekstus kui esteetiliselt konstrueeritud ise representatsioon. Võtsin vaatluse alla ise avaldumise kirjanduslikus loomingus, avades ise mõistet ja suhestades seda nii narratiivi kui autobiograafia mõistega. Viimast käsitlesin just kui üht isesust sisaldavat žanri või kirjanduslikku vormi. Leidsin, et inimese ise avaldub mõneti diskursiivsetes praktikates, s.o inimese isiklike kogemuste narrativiseerimises tähendusrikkas kontekstis vaimse organiseerimise ja kujundamise meetodina. See protsess, nagu selgus, on niisiis sügavalt seotud identiteedi mõistega, täpsemalt selle meelepärasel viisil säilitamisega. Töö üheks peamiseks väiteks on, et ka draama on analüüsitav kui subjektsust kandev ja vahendav narratiiv ning seega kirjandusliku ehk representatiivse ise, teisisõnu kirjaniku alter ego allikas. Lähenemine, mida käesolevas töös kohtab, tugineb ideele, et narratiivid, kaasa arvatud ka enese-refleksiivsed, võivad olla ükskõik, millises kunstivormis või meediumis, ning olenemata loojutustamise viisist, on nad võetavad kui kunstiline looming. Oma töös vaatlen ma Vaino Vahingu autobiograafilisi näidendeid, mille subjekt on peaasjalikult tema isiklik enese-representatsioon. Fiktsionaliseerides iseend taas-loob ja taas-esitab Vahing paljuski biograafilisi stseene enda elust, mis manifesteerivad tema identiteeti mõneti masohhistlik-nartsissistlikul kujul – korduvalt läbi elades ja üle kujundades psühholoogiliselt valulisi situatsioone, nagu vestlused kaotatud, „luhtunud” armastusest, emotsionaalsest ja geograafilisest kaugusest oma tütrega, düsfunktsionaalsed suhted oma partneri ja vanematega jm. See minevikuepisoodide uuesti „läbikõndimise” protsess püüab kanda endas n-ö terapeutilist eesmärki, et taastada möödanik meeldivamal või soovitumal moel. Nende enese-refleksiivsete narratiivide analüüs puudutab niisiis ennekõike kirjanduslikke, psühholoogilisi ja filosoofilisi implikatsioone. Töös vaatlen ma ka Vahingu isikumüüdi loomist ning selle psühholoogilisi ja psühhodramaatilisi seoseid enesepaljastuslikkusele kaldumise ja enese-narrativiseerimisega. Väidan, et Vahingu dramaatilisus väljendus nii tema eraelus - Spiel'ina – kui ka kandus üle loomingusse, kus ta sisuliselt taas-esitas oma identiteedi- ja rollimänge. Analüüsin seda loodud kirjanduslikku kuvandit tema isest ning paigutan selle vastavalt psühholoogilisse, filosoofilisse või kirjandus-teoreetilisse konteksti